Ilmahuviliste kokkutulekul olid päevakangelased amatöör-ilmavaatlejad
Kahe vihma vahel – üks jõudis hommikul just lõppeda ja teine ootas ööd, et alata – said ilmahuvilised päikesepaistelisel pühapäeval 7. augustil Jõgeval oma üle-eestilist kokkutulekut nautida.
Ilma tuleb osata teha. Jõgeval seda osati.
Suvepäev isekeskis
Ilmahuvilised saavad igal suvel omavahel päevakeseks kokku. Otsa tegi lahti ilmatark Ilmar Tiismaa, kes kolme aasta eest kutsus kõiki oma kodukanti Pärnumaale Lõpele. Kahe aasta eest oli kohtumispaigaks Tõravere ja mullu kostitas meid Liisu Raplamaalt Lelles.
Tänavuse kokkutuleku päevakangelased olid ilmavaatluspunktides andmeid kirja panevad mehed ja naised, sest tänavu möödus 40 aastat Eesti amatöör-ilmavaatlusvõrgu pideva töö algusest.
Aga Jõgeval trehvasid paljud teisedki, kel huvi ilma vastu. Sordiaretuse instituudi (SAI) saal sai rahvast täis. Esimeses reas istus Maalehe eakaim ilmatark Karl Bergmann, kel aastaid üle 80 ja kes oli kohale sõitnud Võrumaalt Rõuge vallast Lükkä külast.
Tegelikult avati küll esimesed väljaspool riiklikku süsteemi tegutsevad vaatluspunktid juba 1960. a, kuid laialdane võrgu loomine algas 1965. Oli aeg, mil põllumajanduses hakati üle saama raskest seisust, põllukultuuride saagikus tõusis ning maarahva elujärg paranes. Ja mis peamine, saadi aru kohalike ilmaolude, eriti sademete mõjust saagikusele. Nii alustatigi tollase ENSV Ministrite Nõukogu määruse põhjal majandites ilmavaatluspunktide rajamist koostöös tollase ilmateenistuse ja põllumajandusasutuste vahel.
Kõige tihedam oli võrk 1970-1980ndatel, mil korraga töötanud punktide arv küündis isegi 204ni. Vaatluspunktide rajamist hoogustas vajadus uurida agro- ja kohakliimat ning põldude mikrokliimat. Kogunes hulganisti infot põllumajanduse teenindamiseks, see võimaldas kirjeldada kohalikku kliimat ja selle muutuse tendentse, täpsustada tervete rajoonide agrokliimat, aga ka temperatuuri ja sademete režiimi omapära.
Kahjuks tõi majandite lagunemine kaasa suure vaatlusvõrgu lagunemise alates aastast 1990. Hiljem koondati ka EMHIs agrometeoroloogid ja 2002 kaotati isegi Jõgeva agrometeoroloogiajaam.
Päevikust arvutisse
Kõik need 40 aastat on vaatluspostide tööga seotud olnud Helle-Mare Raudsepp ning tänu tema visale ja viimastel aastatel lausa tasuta tööle on suudetud vaatlusvõrk hävingust päästa ning allesjäänute töö on stabiliseerunud. Tema eestvedamisel loodi Jõgevale ilmahuvikeskus, mis koondab ja koordineerib ka praegu üle Eesti töötavat 53 vaatluspunkti. Raudsepale on abiks Jõgeva SAI agrometeoroloog-ekspert Laine Keppart.
„Tänu Keppartile on üle poolte maakondade vaatluspostide viimase viieteistkümne aasta igapäevased andmed ka digitaliseeritud, lisaks osa postide kõige tähtsamad kliimanäitajad aegreana lausa vaatluste algusest saadik,“ selgitas Raudsepp.
Kepparti sõnul saab aegridade alusel kindlaks teha juba täpsemaid muutuste tendentse, kirjeldada kohalikku kliimat.
„Loodetavasti võrk säilib, sest vanematel vaatlejate kõrvale on tulnud ka uusi, nende seas noori,“ märkis Keppart.
Ain Kallis meenutas paari kümmekonna aasta tagust jutuajamist, üleminekuaastaist. Maaülikooli inimesed pidasid loomulikuks, et neid ilmavaatlusi on tarvis jätkata.
„Kui aga samast asjast oli juttu põllumajandusministeeriumis, siis öeldi – nime ei maini –, et piisab peaaegu sellest, kui põllumees istub oma palja tagumikuga künnivao peale ja sellega määrab üsna täpselt ära, kas on aeg näiteks kartulit maha panna,“ rääkis Kallis.
Kahjuks on taoline suhtumine püsinud tänaseni ning mingit toetust ega abi tulnud ei ole. Aga ega olekski väga palju raha vaja. Alustuseks piisaks, kui vaatluspostid saaksid kasvõi mõõteriistu.
„Just kaasaegsest aparatuurist on puudus, alates termomeetritest. Ka ilmaonnike on nii pudetaks muutunud, et ei julge õieti puudutadagi,“ tundis muret 40 aastat Jõgevamaal Aidus vaatlusi tegev Maimu Kitsing, kes viimased 10 aastat on seda teinud tasuta ehk, nagu vanasti öeldi, „ühiskondlikel alustel“.
Kallise teadmisel pühendatakse mujal maailmas, eriti arenenud põllumajandusega riikides, agrokliimat uurimisele üha suuremat tähelepanu ning amatöörilmavaatlejad saavad riigi poolt tasuta mõõteriistu. Paljud inimesed teevad selgi vaatlusi puhtast entusiasmist ja saadavad andmeid kuhu vaja.
Elutöö
Eesti Loodusuurijate Seltsi teadussekretär Maris Paju andis seltsi tänukirjad 24-le kõige pikaajalisemale ilmavaatlejale. Neist kolm on vaatlusi teinud kõik need 40 aastat: Maimu Kitsing Aidu vaatluspostis, Hilja Haan Adaveres ning Leo Rehela Mäekülas.
„Siin Jõgeval on kaks inimest ilmahuvikeskuses suurt tööd teinud, esmajoones tänu neile sai ka tänane kokkutulek teoks,“ ütles EMHI peadirektor Jüri Saar omakorda Helle-Mari Raudsepale ja Laine Keppartile EMHI tänukirju andes.
Kaua aega EMHIs agrometeoroloogiat vedanud Kulla Kivi rõhutas kogutud vaatlusmaterjali suurt tähendust ning ühe inimese tohutut rolli selles.
„Kui Helle-Mari Raudseppa poleks olnud, poleks täna ka neid vaatlusposte, selle taga on Helle meeletu töö, kusjuures ta teeb seda lihtsalt armastusest.“
Kivi tegi ettepaneku leida mõni organisatsioon, kes esitaks Raudsepa elutöö preemiale. „Tema seda isegi ehk ei vaja, aga see on mingigi tunnustus, sest tema hing on selles kinni.“
Kivi ettepanek leidis tulise aplausi. Jah, kui sellest ka kinni haarataks! Või loeb seda keegi, kes teeks ettepaneku presidendile sellele fanaatikule ordeni andmiseks. Miks ka mitte.
Kokkutulek pakkus muidki teemasid. Räägiti läänemere piirkonna kliimamuutustest, ilmavalvest EMHIs, looduse märkide järgi ilma ennustamisest. Ilmahuviliste tänu pälvis ka Jõgeva SAI direktor Mati Koppel, kes tegi köitva ekskursiooni instituudi katsepõldudele.
REIN RAUDVERE
Originaal: Maaleht nr 32 (931) 11. august 2005.