Juubelikokkutulekul Luunjas räägiti nii põrnast kui põuast
Kui Eestimaa suvedel kiputakse sagedamini ootama ilusat ilma kui vihma, siis tänavu on vastupidi. Ühendkoorid rõkkavad: „Andke vihma! Tahame vihma!“ Läinud pühapäeval Luunjasse sõitnud ilmahuvilised tegid mis suutsid ja said oma tahtmise. Juba teel kokkutulekule keeras ilmataat taevakraanid valla ja lasi veel päris vabalt voolata.
„Ütle veel, et ühenduses ei peitu jõud!“ olid ilmahuvilised Luunjasse jõudes rahulolevad.
Mesilased ei peta
Ilmahuvilised üle Eesti said Luunjas kokku viiendat korda. Kahjuks ei saanud tervise pärast huvikaaslastega kohtuma sõita nende kokkutulekute algataja Ilmar Tiismaa Pärnumaalt Lõpe külast. Ta saatis aga oma kirjaliku tervituse.
„Viies kokkusaamine näitab, et üritus, millega ma alustasin 21. juulil 2001. aastal, on saanud traditsiooniks ja see teeb ainult rõõmu,“ kirjutas Tiismaa. Esimesele, Lõpes peetud kokkutulekule järgnes kaks aastat hiljem trehvamine Tõraveres, seejärel enam aastaid vahele ei jäetud.
Nüüd Luunjas said kõigepealt sõna ilmatargad, mehed ja naised, kes oma ennustusi teevad loodusvaatlustele tuginedes.
Ilmar Tiismaa tõdes oma kirjas, et seapõrn on üks imelik organ. Mõnikord näitab talve enam-vähem täpselt, teinekord aga eksitab. Ta on tähele pannud, et seapõrn muudab oma paksust talve jooksu.
„Seapõrna tuleb seega uurida talve jooksul pidevalt, ta näitab talve kulgu lühiajaliselt,“ järeldas ta.
Ka ei tähendavat seapõrna laius midagi. Kui mõned arvavad, et mida laiem, seda lumerikkam talv, siis see olevat vale.
„Väga kindel on ilma ennustamine mesilaste järgi. Kui ikka mesilased kitivad oma tarus praod ja avad sügisel tugevalt kinni, tuleb külm talv,“ märkis Tiismaa.
Mis aga vanarahvatarkustesse puutub, siis neil on Lõpe ilmatarga sõnul teatud tõepõhi all, kuid alati ei lähe ka need täppi. Kui aga ikkagi proovida nende järgi ennustada, peab uurima väga paljusid tarkusi ja mida rohkem kokkusattumisi leiad, seda tõenäolisem on ka ennustuse vettpidavus.
Sama mõtet, et ennustamisel tuleb lähtuda võimalikult paljudest tähelepanekutest, toetas ka Rõuge mees Jaan Allas. Kuigi kevadel näitasid sulavad suusajäljed, et tuleb kehv rohukasv, otsis ta sellele kinnitust ka allikate ja muud looduse käitumisest, alles siis julges oma arvamusega välja tulla.
Masin pole inimene
Allas soovitas ka ilmatarkadel enne ennustuste väljapakkumist rohkem läbi mõelda. Eriti neil, kes väga pikaks ajaks, aastaks või kauemakski ilma ennustavad. See on tähtis kasvõi selleks, et ilmatarkade maine ei langeks.
Liisu Raplamaalt rääkis, et tema toetub ilma ennustamisel paljuski pilvede jälgimisele, pilvede ja taeva värvidele. Praegu on taevas endiselt rohkesti põuapilvi – see annab põhjust ka arvata, et mõned üksikud vihmahood siin-seal ei suuda niipea veel põuale lõppu teha.
Ain Kallis Tõravere ilmajaamast märkis seepeale, et on tõesti tähtis, kui ilmaennustajad ja ka ilmatargad tunneksid pilvi, sest lühiajalisel ilmaennustamisel on pilved äärmiselt tähtsad. Kahjuks aga on ilmajaamade automatiseerimisega koondatud ka ilmavaatlejad.
„Aparaat võib küll ütelda, kui palju on taevas pilvi, kuid ükski automaat ei ütle täpselt ära pilvede liike, mis on sünoptikule aga eesseisva ilma ennustamisel väga olulised,“ lisas Kallis.
EMHI ilmaprognooside osakonna juhataja Merike Merilain kinnitas, et mitte ainult Eestis, vaid kõigis riikides on sünoptikutele suur surve ilma võimalikult pika aja peale ette teada saamiseks. Euroopas lööb üha enam läbi nelja nädala ilmaprognoos, mida paljud ilmateenistused on tegemas ja ka avalikkusele teatama hakanud.
Rekordkuivus
Tänavusest põuast ja selle mõjust loodusele rääkis kohaletulnutele põhjalikult agrometeoroloog Laine Keppart Jõgevalt.
„Lüües kokku sademete hulga 1. aprillist kuni 31. juulini, osutus see tänavu Jõgeval 1922. aastast alanud vaatlusreas tõesti kõige väiksemaks – vaid 111 mm“, märkis Keppart.
Veelgi vähem kui Jõgeval on tänavu nelja kuu jooksul sadanud näiteks Põhjarannikul Altjas, Viljandimaal Pollis, Järvamaal Türil, Raplamaal Kuusikul ja Lääne-Virumaal Väike-Maarjas. „Kõige paremas seisus sademete summa järgi on olnud Kagu-Eesti, kuigi ka seal on sadanud normist vähem.“
Lisaks kuumusele ja kuivusele oli sel suvel ka ööpäevane temperatuuri kõikumine suur, üksikutel päevadel isegi üle 20 kraadi. Kui Jõgeval registreeriti tänavu uus juulikuu kuumarekord (33,3 kraadi), siis miinimumiks mõõdeti samal kuul õhus 1,8 kraadi, mis on üks madalamaid juuli näitajaid viimase 84 aasta jooksul.
Väga ebasoodne oli Kepparti hinnangul aasta põldheinale. Niiskust nappis poolemeetrises pindmises kihis ristiku all juba mai keskpaigas, kuu lõpu sademed veidi parandasid olukorda, kuid seda lühiajaliselt. „Esimese niite saaki veel saadi, kuid ädal kasvas halvasti, samuti on seemnesaak kehv.“
Rekordid pole ilmade puhul kunagi kiitmist väärt. Ometi ei jää ühelgi aastal mõnigi rekord uuendamata. Aga tegelikult on ilmahuvilistel ilma rekorditetagi, mille üle arutada. Uusi jutte räägitakse omavahel juba järgmisel kokkutulekul.
REIN RAUDVERE
Originaal: Maaleht nr 33 (984) 17. august 2006.