Ilmahuviliste ja äikesevaatlejate 14. kokkutulek toimus 22-23. juulil Tooma külas Jõgevamaal, kus ilmahuvilisi oli nõus lahkelt vastu võtma Endla Looduskeskus. Kahepäevase ürituse korraldas Eesti Meteoroloogia Selts. Osales ühtekokku 60 huvilist, harrastusilmavaatlejat ja teadlast, kelle seas oli nii noorema kui vanema generatsiooni esindajaid.
Ürituse avasõnad ütles seekord hobisünoptikuna tuntust kogunud ja nüüdseks Ilmateenistuses sünoptiku tööd tegev Kairo Kiitsak. Järgnes esimene ettekannete sessioon, kus teemad olid üsna mitmekesised. Kai Rosin tutvustas Maailma Meteoroloogiaorganisatsiooni (WMO) ajalugu ja rolli ilmaandmete kogumises ja levitamises. Samuti leidis käsitlemist kokkutuleku toimumiskohas asuva Tooma soojaama enam kui sajandi pikkune lugu. Aastal 2021 tunnustas WMO Tooma soojaama ilmavaatlusväljakut sajandi jaama tiitliga.
Järgnes traditsiooniline harrastusilmaennustaja ehk ilmavana sõnavõtt. Sel aastal esines Sürgavere ilmatark Aarne Ots, kes muuhulgas näitas mineviku ilmaandmete põhjal käsitsi koostatud põhjalikke graafikuid ja ilmade perioodilisi kordumisi, mille põhjal on võimalik teha ennustusi tulevikuks. Lennundusest, lennundusmeteoroloogiast ja tuuleparkide mõjust rääkis oma ettekandes Alisa Lepik Lennuakadeemiast. Ilm mõjutab kogu lennundussektorit alates pilootidest kuni maapealse teenindava personalini. Uued kavandatavad hiigeltuulikutega avamerepargid aga hakkavad piirama lendamist, seda eriti madalamatel peamiselt hobilendurite poolt kasutatavatel lennutasemetel. Avasessiooni lõpetas Merko Kärp, kes rääkis agrometeoroloogilistest vaatlustest Eesti Taimekasvatuse instituudis.
Pärast grupifotot ja kosutavat lõunat algas teine ettekannete sessioon. Kliima ajaloo ja ajalooliste ilmaandmete allikate esinduslikkuse ja usaldusväärsuse teemadel mõtiskles ajaloolane Kaarel Vanamölder Tallinna Ülikoolist. Järgnes tulevikku vaatav ettekanne Sven-Erik Ennolt, kes töötab Euroopa Meteoroloogiliste Satelliitide Kasutamise Organisatsioonis (EUMETSAT) esimese uue põlvkonna geostatsionaarse ilmasatelliidiga MTG-I. Kokkutulnud said oma silmaga veenduda, et mullu detsembris kosmosesse lennutatud satelliidi sensorid registreerivad välgulööke ja näevad pilvede liikumist ning muid atmosfääriprotsesse palju detailsemalt kui juba 20 aastat kasutuses olnud vanema generatsiooni satelliidid. Järgmised kaks ettekannet keskendusid juba soodele, sest oli ju seekordse kokkutuleku toimumiskoht ulatusliku Endal soostiku idaservas. Marko Kohv Tartu Ülikoolist keskendus tänapäeval nii aktuaalsele soode taastamisele. Piret Pungas-Kohv Eestimaa Looduse Fondist aga esitas ülevaate soode käsitlemisest eesti ilukirjanduses läbi ajaloo.
Paralleelselt täiskasvanute programmiga toimusid teist aastat järjest tegevused kohale tulnud lastele. Ele Pedassaar-Poschlin tegi hommikuse sessiooni ajal lastele ohtlike ilmanähtuste töötuba. Õhtuse sessiooni ajal aga valmistati Katri Enno juhendamisel vurrid ja soolatainast vulkaanid, mida sai soola ning äädika abil ka purskama panna. Samuti lahendati salakirja.
Ettekannete järel ootas kokkutulnuid uhke tort, millega tähistati Eesti Meteoroloogia Seltsi 5. aastapäeva. Pärast tordisöömist ja Eesti Meteoroloogia Seltsi aastakoosolekut oli käes aeg päriselt omadega rappa minna ehk tutvuda Tooma soojaama vaatluste ja Männikjärve rabaga. Ilm oli ilus ja õhtupäikeses raba lummas oma vaadetega. Seepärast otsustasid paljud kohaletulnud pärast esialgsesse sihtpunkti ehk Männikjärve raba vaatetorni jõudmist minna nö pikale ringile ja käisid läbi kogu 7,3 km pikkuse õpperaja. Pärast matka sai keha kinnitada ja juttu puhuda ilusal suveõhtul õues toimunud grillõhtusöögil. Õhtu lõpetas lõke ja ilmahuviliste oma öölaulupidu, mille tarbeks olid korraldajad ette valmistanud isegi väikesed laulikud. Samuti ootas soovijaid kuumaks köetud saun. Kesköö paiku said õues viibijad põhjataevas imetleda helkivaid ööpilvi.
Juba järgmisel varahommikul kogunesid vapramad kokkutulnud päikesetõusuretkeks Männikjärve raba vaatetorni. Need, keda varajane kellaaeg ei kohutanud, said imetleda päikesetõusu uduse raba kohal. Kokkutuleku teise päeva ametlik osa algas kell 10 hommikul ettekannete kolmanda sessiooniga. Ele Pedassaar-Poschlin rääkis ilma(teadete) põhitõdede õpetamisest algklassides. Näiteks selgus, et selge ja pilves ilma mõiste on lastele üldiselt selged, kuid väljend „pilves selgimistega“ võib teinekord ka lastevanemates segadust tekitada. Ilmahuviliste info kogumisest ja kasutamisest rääkis Kairo Kiitsak. Eestis koguvad neid andmeid nii Eesti Äikese- ja Tormivaatlejate Võrk kui ka Ilmateenistus ILM+ äpi kaudu. Väga põneva ettekande Eesti tornaadodest esitas tänavu kevadel Tartu Ülikooli geograafia osakonnas samal teemal bakalaureusetöö kaitsnud Tarmo Tanilsoo. Ilmneb, et kuigi Eesti tornaadod on enamjaolt üsna väikesed, võib teatud juhtudel radariga näha intensiivsuselt ja suuruselt suuremate Ameerikas esinevate tornaadodega sarnaseid õhu liikumismustreid. Ettekannete osa lõpetas Piia Post Tartu Ülikoolist, kes käsitles kliimamuutustega kohanemist. Järgnes ühine lõuna ja kojusõit.
Eesti Meteoroloogia Selts tänab kõiki esinejaid, osalejaid ja üritust lahkelt võõrustanud Endla Looduskeskust. Kohtumiseni järgmisel suvel!
Euroopa Meteoroloogiasatelliitide Kasutamise Organisatsioon (EUMETSAT) esitles 3. juulil oma esimese välgudetektori (Lightning Imager, LI) esimesi vaatlusandmeid. Tegu on täiesti uue ja ainulaadse Euroopa kosmosetööstuse poolt arendatud instrumendiga, mis lendas kosmosesse 13. detsembril 2022 kolmanda põlvkonna ilmasatelliidi MTG-I1 pardal.
LI neli kaamerat jälgivad 36 000 kilomeetri kõrguselt pidevalt välkude esinemist üle kogu Euroopa ja Aafrika, samuti suurel osal Atlandi ookeanist, Lõuna-Ameerika idaosas ning India ookeani loodeosas. Tegu on olulise täiendusega maapealsetele välgudetektorite süsteemidele. Näiteks suudab LI vaadelda nõrgemaid pilvevälke ja seda ka asustamata aladel ja ookeanide kohal, kus maapealsete süsteemide efektiivsus on sensorite vähesuse tõttu väike.
Allpool on koos kommentaaridega toodud kümme LI eksperimentaalsetest toorandmetest kokku pandud animatsiooni. Animatsioonide üksikud kaadrid koosnevad LI poolt ühe minuti jooksul vaadeldud välkudest. Animatsioonid on koostanud ja eesti keelsete kommentaaridega varustanud Eesti Meteoroloogia Seltsi liige Sven-Erik Enno, kes on EUMETSATis LI instrumendiga töötanud alates 2020 aastast.
Tuleb arvestada, et animatsioonides on tegu eksperimentaalsete toorandmetega, mis on kogutud kasutades LI instrumendi kõige madalamat tundlikkust. Edaspidi on plaanis instrumendi häälestamine ja tundlikkuse järkjärguline suurendamine, mille käigus suureneb ka registreeritavate välgulöökide hulk. Tavakasutajale muutub LI pidev andmevoog kättesaadavaks järgmisel aastal.
Läänepoolne kaamera – kogu vaateväli
LI läänepoolse kaamera vaateväli hõlmab Atlandi ookeani keskosa, Lõuna-Ameerika idaosa ja Aafrika lääneserva. Animatsioonis on näha ekvatoriaalne madalrõhuvöönd, mida mööda liiguvad äikesepilvede süsteemid suunaga idast (alumine parempoolne nurk) läände (ülemine vasakpoolne nurk). Selliste pilvesüsteemide jälgimine on oluline, kuna piisavalt sooja ookeanivee korral (juunist novembrini) võivad nendest moodustuda orkaanid, mis ohustavad Kariibi mere piirkonna ja Põhja-Ameerika idaosa. Lisaks on animatsioonist näha, et kõige rohkem lööb välku maismaa kohal ja pärastlõunasel ajal. Keskpäeva paiku võib märgata päikese peegeldust veepinnalt, mis igapäevaselt heleda laiguna üle Atlandi ookeani idast läände levib. Animastioonis on kasutatud MTG-I1 LI instrumendi läänepoolse kaamera viie päeva andmeid algusega 2. juunil 2023 kell 00:00 UTC ja lõpuga 6. juunil 2023 kell 23:59 UTC. Tegu on eksperimentaalsete toorandmetega, mis ei ole mõeldud operatiivkasutuseks.
Põhjapoolne kaamera – kogu vaateväli
LI põhjapoolne kaamera vaatleb peamiselt Euroopat. Vaatevälja põhjapoolne serv (Põhja-Skandinaavia) on praegusel aastaajal ööpäev läbi valgustatud (polaarpäev). Lõuna-Euroopas on igal pärastlõunal näha hulgaliselt lokaalseid äikesepilvi, mis kujunevad päikesekiirguse mõjul soojenenud maapinna kohal ja hajuvad öö saabudes kiiresti. Põhjapool valitses aga ulatuslik kõrgrõhkkond, mistõttu pilvi oli vähe ja äikest ei esinenud. Vaatevälja alumine vasakpoolne nurk ulatub Lääne-Aafrikasse kus on näha palju suuremaid ja püsivamaid äikesepilvede süsteeme, mis on seotud ekvatoriaalse madalrõhualaga. Animastioonis on kasutatud MTG-I1 LI instrumendi põhjapoolse kaamera viie päeva andmeid algusega 2. juunil 2023 kell 00:00 UTC ja lõpuga 6. juunil 2023 kell 23:59 UTC. Tegu on eksperimentaalsete toorandmetega, mis ei ole mõeldud operatiivkasutuseks.
Idapoolne kaamera – kogu vaateväli
Aafrikas on pidevalt näha suurel hulgal intensiivseid äikesetorme. Eristada võib kohalikke väikese ulatusega äikesepilvi ja suuri konvektiivsüsteeme, mille läbimõõt võib olla enam kui 1000 kilomeetrit. Kohalikud äikesepilved ilmuvad pärastlõunal ja hajuvad pimeduse saabudes, konvektiivsüsteemid aga püsivad aktiivsena ööpäev läbi. Praegusel aastaajal liiguvad äikesepilved enamasti ekvaatorist põhjas, sest ekvatoriaalne madalrõhuvöönd nihkub põhjapoolkera suvel põhja suunas. Ekvatoriaalses madalrõhuvööndis liiguvad pilved ja äikesed suunaga idast läände. See on vastupidine parasvöötmele, kus pilvede ja ilmasüsteemide tavapärane liikumissuund on läänest itta. Animastioonis on kasutatud MTG-I1 LI instrumendi idapoolse kaamera viie päeva andmeid algusega 2. juunil 2023 kell 00:00 UTC ja lõpuga 6. juunil 2023 kell 23:59 UTC. Tegu on eksperimentaalsete toorandmetega, mis ei ole mõeldud operatiivkasutuseks.
Lõunapoolne kaamera – kogu vaateväli
LI lõunapoolne kaamera vaatleb Atlanti ookeani lõunaosa ja Aafrika lõunatippu (all paremas nurgas). Võrreldes ülejäänud kolme kaameraga esineb siin palju vähem välku. Sellel on kaks põhjust. Esiteks on ookeanide kohal üldiselt palju vähem äikest kui maismaa kohal. Teiseks on lõunapoolkeral on juunis talv ja madalam õhutemperatuur ei soosi äikesepilvede arengut. Kuna talvel on päevad lühikesed on selles animatsioonis ka kõige rohkem pimedat aega. Vähesed välgulöögid on seotud parasvöötme tsüklonite pöörlevate pilvespiraalidega, mis tähistavad soojemate troopiliste ja külmemate parasvöötme õhumasside kokkupõrkepiirkondi. Animastioonis on kasutatud MTG-I1 LI instrumendi lõunapoolse kaamera viie päeva andmeid algusega 2. juunil 2023 kell 00:00 UTC ja lõpuga 6. juunil 2023 kell 23:59 UTC. Tegu on eksperimentaalsete toorandmetega, mis ei ole mõeldud operatiivkasutuseks.
Euroopa
Euroopale suurendatud animatsiooni põhjaosas on näha polaarpäev Skandinaavia põhjaaladel, kus on ööpäev läbi valge. Kesk- ja Lõuna-Euroopas arenevad igal pärastlõunal päikese poolt üles soojendatud maapinna kohal lokaalsed äikesepilved, mis on suhteliselt väikese ulatusega ning hajuvad õhtutundidel kiiresti. Vahemere kohal on näha ulatuslikumaid äikesepilvede süsteeme, mis püsivad aktiivsena ka öösel. Animastioonis on kasutatud MTG-I1 LI instrumendi põhjapoolse kaamera nelja päeva andmeid algusega 8. juunil 2023 kell 00:00 UTC ja lõpuga 11. juunil 2023 kell 23:59 UTC. Tegu on eksperimentaalsete toorandmetega, mis ei ole mõeldud operatiivkasutuseks.
Ühendkuningriik ja Iirimaa
Selles animatsioonis on näha, et LI suudab edukalt välku registreerida ka kõrgematel laiuskraadidel, näiteks Šotimaa põhjaosas. Inglismaa kagu- ja lääneosas on hommikust lõunani näha üksikuid väiksemaid äikesepilvi. Pärastlõunal ühinevad need ulatuslikuks konvektiivsüsteemiks, mis Inglismaa lõunaosa kohalt aeglaselt loodesse liigub ja õhtutundidel nõrgeneb. Samal ajal areneb Šotimaal veel teinegi väiksem äikesepilvede kobar, mis liigub idast läände. Tugevad äikesed on näha kaugemal lõunas Prantsusmaa ja Hispaania kohal. Animastioonis on kasutatud MTG-I1 LI instrumendi põhjapoolse kaamera 13 tunni andmeid 12. juunil 2023 algusega kell 09:00 UTC ja lõpuga kell 21:59 UTC. Tegu on eksperimentaalsete toorandmetega, mis ei ole mõeldud operatiivkasutuseks.
Lõuna-Ameerika
See animatsioon näitab, et LI suudab edukalt välku registreerida ka vaatevälja servas, mis läänepoolsel kaameral kulgeb läbi Lõuna-Ameerika. Võrreldes vaatevälja keskosaga paistavad välgud siin rohkem välja veninud ovaalse kujuga. See efekt tuleneb instrumendi vaatenurgast: vaatevälja keskosas on see vertikaalne (välgusähvatusi vaadeldakse ülevalt alla), vaatevälja servas aga horisontaalne (välgusähvatusi vaadeldakse rohkem külje pealt). Hästi on näha äikesepilvede ööpäevane tsükkel, suurima ulatuse saavutavad need pärastlõunal ja õhtupoolikul enne päikese loojangut. Lisaks võib märgata, et Lõuna-Ameerika põhjaosas (üleval vasakul) on palju enam välgulööke kui kaugemal lõunas (all vasakul). See tuleneb ekvatoriaalse madalrõhuvööndi põhjapoolsest asendist juunis. Animastioonis on kasutatud MTG-I1 LI instrumendi läänepoolse kaamera viie päeva andmeid algusega 7. juunil 2023 kell 00:00 UTC ja lõpuga 11. juunil 2023 kell 23:59 UTC. Tegu on eksperimentaalsete toorandmetega, mis ei ole mõeldud operatiivkasutuseks.
Kesk-Aafrika – maailma kõige äikeselisem piirkond
Kesk-Aafrikat peetakse maailma kõige äikeselisemaks piirkonnaks. Nagu sellest animatsioonist nähtub, esineb piirkonnas pidevalt välgulööke ja sageli katavad äikesetormid korraga suuri piirkondi. Eristuvad väikese ulatusega kiiresti hajuvad kohalikud äikesepilved ja suured püsivad konvektiivsüsteemid, mis valitsevas idavoolus aeglaselt lääne suunas liiguvad. Keskpäeva paiku võib animatsiooni ülemises parempoolses nurgas lühiajaliselt näha päikese peegeldust. Animastioonis on kasutatud MTG-I1 LI instrumendi idapoolse kaamera viie päeva andmeid algusega 7. juunil 2023 kell 00:00 UTC ja lõpuga 11. juunil 2023 kell 23:59 UTC. Tegu on eksperimentaalsete toorandmetega, mis ei ole mõeldud operatiivkasutuseks.
Lääne-Aafrika
Suured äikesepilvede kobarad ehk konvektiivsüsteemid liiguvad Aafrika lääneosast Atlandi ookeanile. Sellised pilvesüsteemid on seotud lainetega ekvaatori lähedal valitsevas idast läände suunatud õhuvoolus. Idavoolu lained põhjustavad tõusvaid õhuvoole ja vallandavad sageli ulatuslikke äikesetorme. Mõned idavoolu lained ületavad troopilise Atlandi ookeani ja kasvavad Põhja-Ameerika rannikule või Kariibi merele lähenedes orkaanideks. Lisaks on Lääne-Aafrikast Atlandi ookeanile liikuvate äikesepilvede jälgimine oluline lennuohutuse seisukohalt, sest need läbivad sageli Euroopa ja Lõuna-Ameerika vahelisi lennukoridore. Lääne-Aafrika maismaa kohal on näha ka väiksema ulatuse ja lühema kestusega kohalikke äikesepilvi. Pärastlõunasel ajal liigub üle Atlandi ookeani päikese peegeldusest tingitud hele laik. Animastioonis on kasutatud MTG-I1 LI instrumendi läänepoolse kaamera viie päeva andmeid algusega 4. juunil 2023 kell 00:00 UTC ja lõpuga 8. juunil 2023 kell 23:59 UTC. Tegu on eksperimentaalsete toorandmetega, mis ei ole mõeldud operatiivkasutuseks.
Saheli piirkond Aafrikas
See animatsioon näitab, kuidas LI abil on võimalik detailselt jälgida üksikuid äikesepilvede süsteeme. Sahara kõrbe lõunaosas Saheli regioonis liigub suunaga idast läände suur konvektiivsüsteem. Sellega käib kaasas puhangufront, mis hommikul ja lõuna paiku on nähtav kitsa pilveribana, mis ulatub tormist põhja ja lõuna suunas. Pärastlõunal kui ümbritsevatel aladel on õhk kuumenenud, vallandab puhangufrondil liikuv külmem õhk ulatusliku äikesepilvede arengu ja algne tormisüsteem kasvab tunduvalt suuremaks. Lisaks on näha, et tormi esimeses servas on peaaegu pidevalt väikese ulatusega välgulööke, samas kui tormi tagumises osas esinevad üksikud väga suure horisontaalse ulatusega (üle 100 kilomeetri) välgud. Märgata võib ka päikese peegeldusest tingitud liikuvat valguslaiku animatsiooni vasakus osas. Animastioonis on kasutatud MTG-I1 LI instrumendi idapoolse kaamera 13 tunni andmeid andmeid 6. juunil 2023 algusega kell 04:00 UTC ja lõpuga kell 16:59 UTC. Tegu on eksperimentaalsete toorandmetega, mis ei ole mõeldud operatiivkasutuseks.
Esmaspäeval, 3. juulil kell 15:00-16:00 Eesti aja järgi esitleb Euroopa Meteoroloogiasatelliitide Kasutamise Organisatsioon (EUMETSAT) oma esimese välgudetektori (Lightning Imager, LI) esimesi vaatlusandmeid. Tegu on täiesti uue ja ainulaadse Euroopa kosmosetööstuse poolt arendatud instrumendiga, mis lendas kosmosesse 13. detsembril 2022 kolmanda põlvkonna ilmasatelliidi MTG-I1 pardal.
Alates järgmisest aastast hakkab LI reaalajas välguandmetega varustama Euroopa riikide ilmateenistusi ja ka laiemat üldsust. LI vaatleb geostatsionaarselt orbiidilt 36 000 kilomeetri kõrguselt, kus selle neli kaamerat registreerivad kiirusega 1000 kaadrit sekundis välgulöögid üle kogu Euroopa ja Aafrika, samuti suurel osal Atlandi ookeanist, Lõuna-Ameerika idaosas ja India ookeani loodeosas. Missiooni pikkuseks on planeeritud vähemalt 20 aastat.
Esmaspäeval esitletakse ajakirjandusele ja avalikkusele LI esimestest proovivaatlustest valminud animatsioone, kus on näha pilvede liikumine ja nende taustal välgusähvatused Euroopas ja Aafrikas. Need on valminud juunis 2023 kogutud proovivaatlustest. Animatsioonid on koostanud Eesti Meteoroloogia Seltsi liige Sven-Erik Enno, kes on EUMETSATis töötanud alates 2020 aastast ning kelle põhitööks on hetkel LI prooviandmete visualiseerimine ja kvaliteedikontroll.
Andmete esmaesitlus toimub EUMETSATi peakorteris, Darmstadtis, Saksamaal ja on kõigile huvilistele jälgitav otseülekandena internetis.
12. Mis on see kliima, millega me kohaneme? /Piia Post/
12:30 Lõunapaus
Palun varuge selleks pausiks kaasa toidupoolist, kuna kohapeale ei ole toitlustamist tellitud.
Pärast lõunapausi väike retk Ain Vindiga, et tutvuda taimede ja seente maailmaga.
MAJUTUS
Looduskeskuse hoonesse mahub ööbima 20 inimest, voodiriided tuleb ise kaasa võtta. Kui on kindel soov ööbida majas, siis märkige see registreerimisvormi. Olemas on telkimise võimalus.
OSALUSTASU
Seltsi liikmed 10 EUR, mitteliikmed 15 EUR, lapsed (kuni 16. a) tasuta. Tasumine kohapeal sularahas.
22.07 Õhtuseks grillimiseks võib igaüks võtta kaasa endale meelepärast materjali, korraldajate poolt on lisaks panus ühislauale.
Saun on puuküttega ning kütmise eest peame hoolitsema ise.
Siinkohal üleskutse pillimeestele, kui neid meie seas leidub, siis õhtune muusikaline etteaste on igati tervitatud!
24. märtsil tähistab Keskkonnaagentuur rahvusvahelist meteoroloogiapäeva veebikonverentsiga „Ilma, kliima ja vee tulevik üle põlvkondade“. Veebikonverentsil arutleme selle üle, kuidas muutused mõjutavad erinevaid põlvkondi ja sektoreid ning kuidas saaks tõsta ühiskonna teadlikkust kliimamuutuste mõjust. Tutvustame ka tänapäevaseid ilma prognoosimise võimalusi ja toome teieni värskeimad sõnumid kliimaraportist. Käesoleval aastal on ühtlasi rõõm tähistada Maailma meteoroloogiaorganisatsiooni (WMO) 150. juubelit.
30. juulil toimus Toilas ilmavaatlejate ja äikesehuviliste 13. kokkutulek. Toila koolimajas sai kuulata ettekandeid ilmast ja kliimast nii ajaloolises kui kaasaegses võtmes. Tegevust jagus ka lastele, kes said koguda ilmatarkust, meisterdada mulle ning osaleda teadusteatris. Päeva lõpetas jalutuskäik kaunis Oru pargis.
27. märtsil tähistab oma 80. juubelit klimatoloog ja teaduse populariseerija Ain Kallis.
Aastate jooksul on Ainil olnud mitmeid töökohti ja ameteid nii maal kui merel. Töö kõrvalt on ta alati leidnud aega ka vabatahtlikele ilmahuvilistele tarkuse jagamiseks.
Aini sulest on ilmunud teadusartikleid ja raamatuid, aga palju tunnustust on ta pälvinud just populariseerivate lugude kirjutamise eest. Ilma ja kliimat läbi eluliste aspektide ja huumoriprisma tutvustavad lood on ilmunud Horisondis, Eesti Looduses, Maalehes ja teistes ajalehtedes.
Eesti Meteoroloogia Seltsi eestvedamisel on digiteeritud Ain Kallise bibliograafia, mis on nüüd kättesaadav Tartu Ülikooli DSpace repositooriumis Meteoroloogia. Ain Kallise artiklid (ut.ee). Kogu sisaldab 936 kirjet ning selle täiendamine jätkub. Suur tänu Urmas Auninile, kes kirjed ja artiklite koopiad sisestas.
Osavõtutasu on seltsi liikmetele 5 eurot, mitteliikmetele 10 eurot. Tasu on mõeldud pauside ja lõuna osaliseks katmiseks. Tasumine kohapeal sularahas.
Transport
Võru bussijaam asub Gümnaasiumist jalutuskäigu kaugusel (ca 700 m). Päevakava koostades oleme arvestanud ühistranspordi saabumise ja lahkumise aegadega. Saabudes soovitame bussist väljuda kiriku juures, lahkudes on vaja minna bussijaama. Kui keegi soovib koopereeruda autosõiduks, siis märkige see kindlasti registreerumisvormi.
